Æraeksimine

Kuigi on juba reedene hommikupoolik, siiski vaja vanad jutud æra ræækida. Mæletagi tæpselt, mis pæev see nyyd oligi, tysdag vist, kui ei viitsinud enam oodata ja tossudega møøda lompe sulpsata, vaid asutasin end spordipoodi ja ostsin korralikud goretex papukad. Blond olen ju- sest kodus olemas korralikud asjad, aga ei osanud arvata, et siin nii v'gevad voimalused matkamiseks.
Igatahes kes on kunagi Norras matkamas kæinud, teab et yks koige tæhtsamaid asju on korralik jalats- koik muu voib olla- aga see PEAB olema - veekindel, toetab jalga, ei libise ja ei løø nina vastu kivi æra. Mæletan esimest korda kui VÆGA valede jalatsitega Galdhøppigeni tippu ronisin, nyys pea 10 a. tagasi - polnud mul mægedes turnimisest aimugi ja otse kontoritoolist ilma trenni tegemata on ikka tiba palju veavoimalusi. Jærgmine pæev Glittertindi otsa aga sai mindud juba laenatud saabastega - JA KOHE TEINE ASI. Rootsireisin Kebkenaisele olid juba oma saabat ja lendasin møøda mægesid 20 kg seljakotiga nagu ei miskit.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tæna koneleda.
Sain saapad kætte - ilmselt mitte væga kallilt, ja suureks vihastuseks avastasin kodus, et timberland on sunnik hiinas teha lasknud - kurat, ma ytlen selle peale - vaatad kyll, et nimi, aga ikka on pilusilmade soperdis : ( Ilmake paistis kena, kiireke pæikest, aega fellesmiddagini 3 tundi ja nii end metsa sættisin - votsin Suldalshallenist algava koige lyhema kollase raja (omast arust), ja alguses suutsin end møøda kiviveej¨ge ka kuskile Stegåseni vedada - oli sihuke kivine plats ja puu kyljes torbik ja torbikus mærkmik ja mærkmikus nimed ja numbrid - sirgeldasin siis kah vihmaga oma pookstavid numbri 143 alla. Ja otsisin edasiteed - ei miskit - tulin siis tagasi. Selgus, et hommikune pæikesekiir oli vaid petukaup. Terve tee sadas - no aga normaalne inimene ju ei læhe tagasi metsast, kui vihma sajab - ei saa ju alustatut pooleli jætta. Leidsin lopuks oma "lihtsa kollase raja" ja astusin minekule. Leidisn kilega kaetus puitvorestiku, mis tiba vihma pidas ja tegin søøgipausi - no pæris matpakke'ks seda nimetada ei saa, aga vesi ja porgand ja nækileivad ikka ju on midagi sinnapoole : ). Termose loll unustasin Eestisse ja siit 3oo nok eest ostma ei viitsinud hakata. Ossasiga kus terve tee sadas, mets oli muidugi ilus, aga vahtisin ainult jalgeette, sest hoolimata goretexist jalutasin praktiliselt mææda vett ja muda, no ja prillidega inimesed teavad, et vihmaga ei maksa eriti ylespoole vahtida - pilt kaob tæienisti. Imeilus oli tegelikult see vetevmæng, kosk siit, kost sealt, oja siit teine sealt, keskele kokku. Maas juba kollased ja punased ja pruunid lehed. Vihm ja ysna pimedus. Algus læks kenasti, aga matkajatele soovitus - KEEP KAASA ALATI! Ja nokamyts oleks kah æra kulunud. Need rajad on siin koik sellised, et parimad palad jæetakse lopupoole - turnisin yksinda møøda vahutava kosejoe kallast, mis ysna mudane- ja kui oleks tsipa libisenud......oioioi, aga onneks sellises situatsioonis inimene kuidagi tegutseb teistmoodi kui kontoris laua taga. Ja veel tæhelepanek, kui oled palju vett joonud, on kose læheduses iseæranis piinarikas olla : ( no ja ei julge midagi teha kah, et ækki kukud. Igatahes mærkasin kollaseid mærke kuni hetkeni kus oli aed - lambad pogenesid hirmust mind næhes, mina neile jærele, et ju nad oiges suunas læhevad - aga kusssa sellega, neil pole ju aimugi miskitest kollastest mærkidest teedel ja kividel ja puudel - neil on omad rajad - ei saa mina ennast nendega segamini ajada - jærsku læks pimedamaks, motelsin oudusega, et juba loojubja siis olen selles looduse, vihma, læbimærja pimeduse kæes ihuyksi ja tøøle ju ka vaja jouda veel kella 12.00 øøsel. Nii 10 minutit olin tæitsa pabinas - lambad kyll ylmber, aga teed neilt kysida ei oska. Taskulamp on ka kaasas, aga øøsel vihmaga - eie eieieieiei. Motle peaga - rahune koigepealt ja vota loogiliselt- mine tagasi sinna, kus nægid viimast mærki - vaata korralikult kaarti (orienteeruda ma ei oska : () ja lase rahul end edasi viia - ¨nneks nægigi kollast mærki suts eemal - hoopis teises suunas kui lambad - loomilikult (MORAAL - æra mægedes lambaid usalda!) , jalutasin møøda karjamaa æært,tasapisi, hinges ikka hirm, et pimedus saab mu enne kætte - korraks kaotasin jælle jælje ja såda værises, aga ega see værin ei aita miskit. ainult rahu viib su mylkast vælja - seegi E. Tolle'i opetus.No ja minu norra såda vedasgi metsast vælja - osalt intuitsiooni (sest læbisajus prillidega ei næe mitte midagi - aus¨na), osalt moistuse abil. No vot see oli alles elamus niiviisi metsas yksinda laussajus v¨¨ras kohas seigelda, rada kyll, aga tsipa ekstreem - pidi teine ju tunnine olema. Lopuks alguspunkti vælja joudes olin peaaegu ydini mærg, goretex on tore asi, aga sellega ujuma minnes suurt vahet pole : )
Aga asi oli seda væært ja enesetunne kohe teine - vot see on elu, mitte troll voi kontoris 9- 5ni, siis sææstumarket ja ohtul tantsud tæhtedega. Seal metsas oli væga væga væga elus tunne, natuke hirmus, aga seegi on osa kasvamisest. Tean, et Eestis tehakse sihukesi metsamatku, kus eesmærk ongi æra eksida kohe mitu pæeva ja proovida, mis tunne on ja kuidas sa selle tundega hakkama saad. IGATAHES SOOVITAN - MINGE VIHMAGA YKSI VOORAS KOHAS METSA SYGISEL, EKSIGE ÆRA JA VAADAKE, MIS TE SISEMUS TEEB. Olete kogemuse vorra rikkam, ja tyki maad elusam kui enne : )

OIOIOI pikk grafomaania jælle, vabandust, aga pidin kirja panema - ka enese jaoks hiljem.