Juba vist esmaspæev

Ainult paar minutit aega. Algas tænane tøøøø sellega, et elekter læks æra - terve Sand oli pime mis pime. Paar kundet istusid kaminatoas ja ryypasid iiri kohvi, panime siis væikse tule ka ylessse, kyynlad on siin pysinæhtus. Otsalamp pæhe ja sedaviisi toimetama. Natuke naljakas oli ja kummitusi kardan ka, kuigi alles 12 aastat vana maja, aga on hææled ja mitte ainult mina ei kuule neid, teised ka øøseti. Onneks kedagi nainud pole. Kysisin siis, kas toesti on keegi siin tapetud - ei ole, aga væljas kuskil kai ææres olevat keegi kunagi nuga kyll saanud - ei tea, on see sama, voi on lihtslalt keskaegsed elanikud voi vaatavad viikingid kuidas me siin toimetame. Yks praegusaegne viiking tuli lausa ylevalt korruselt alla, mina tasakesi pesin laudu (kunded læinud) ja jærsku vaatan sadamavatega tuppa, kus pime, et keegi seisab - no oleks ju loogiline arvata, et vopatan ja karjatan voi vastupidi, aga ei midagi, tæitsa normaalselt votsin seda - ise ei moista, millest selline rahu??? Ju tal oli jænes pyksis ja ei julgenud pimedas yksi olla, ækki oli mahamise ajaks tule polema jætnud ja ehmatas end poolsurnuks kottpimedas. Kogu pimepull kestis 1 aega umbes, kahjuks. Imelik on asja juures see, et Ryfylke regiooni nimetatakse raamatutes Norra energiaaidaks siinsete suurepæraste hydroenergia voimaluste pærast. No ja natsi - terve kyla kottpime - see on tegelikult omapærane elamus : ) Kundedel olid koerad ka kaasas, tuli meelde - on ja mu enda kallike, juba næen unes teist.
Terve pæva sadas - ei saanudki matkama minna. Lugesin Ryfylke raamatuid, et kohast, kus olen rohkem teada saada, et jærgmisel suvel siia koos norra sopradega loodust ja rahu nautima tulla. Seda loodust on siin ikka kuhjaga ja onneks pole hooaeg - seega inimesi væhe. Vot ilmaga on siin natuke nadisti jalutasime parajasti Lina ja Jurisega møøda mæge ja majade vahelt, kui vaatame, et jærsku on kahe meetri kaugusel tugev sadu - ja meil mitte ja siis kohe raksti vihmavari lahti, sest mats joudis meieni. Imelikud hood siis, kæivad nii umbes 15 meetri kaupa - 15 m kuiva, 15 meetrit vihma. Ja nii læbi pooleteise tunnine jalutuskaigu. Tegelikult otsisime basseini - leidsime kah, aga ei mingit marki avaliku kasutamise voimalusest, ainult lapsed hullasid sees ja miskid hullud lapsed mangisid jalkad kest pimedat staadionit ja paduvihma. Vot mina ei saa aru, kust norrakatel see jalkahullus - suusatamine veel - aga jalgpall - iga ilmaga igal pool koik ja korraga. Eile keegi voitis miskit - oli see nyyd ylemaaline meister voi, kes teab - ma pole suur tugitoolisportlane. Siin ei ole ka monusat sørkimise metsarada, ainult maed, fjordid ja asfalt - no kussa niiviisi spordid vabas looduses. Ja kuna iga pæev on restoransi fellesmiddag, ning kokkadelt nuian alati kooki, siis varsti pyksid ei læhe enam jalga. OIOIOIOI, elus terve 32 aaasta jooksul pole nii palju ja nii hæsti søønud. Otsapidi meenutab olukird Elisabeth Gilberti raamatut - Eat, Pray, Love - væga lahe lugemine Oprah raamatuklubist, mina olen seal ilmselt siis selles esimeses faasis - aga viimast ei joua kuidagi æra oodata, næen juba unes igasugu imelikke asju - vot Eestis vaatan meestest kui postist møøda, siin suudan enam væhem nædalaga m¨nesse æra armuda, oiioioi, aga paljud neist on ikka sellist nægu, et anna abi - punase pikkade juustega peaga ja sasssis olekuga, justkui poleks mitte 21. vaid pigem 9 sajand. Ausalt. kes on nainud filmi 13. sodalane vot sihukesed liiguvad siin tihi ringi. No aga osad on armsad ja Pohjas leidub neid rohkem.

Ok, ei unista enam - vaja hommikusooki tegema hakata : )
Ehk leian aega ja voimalust ka midagi asjalikku jælle bloggi lisada.
Hilsen, 5.30
frå Sand
madli