Nädalavahetusel tutvusime Lõunamaaga. Utsikten oli võimas. Üllatav muuseum Marcelius Förlandist. Kristiansand oma ruudustiktänavaga. Liivaskulptuurid, mis püsisid päevi, ilma et keegi neid lõhkunud oleks. Dyrepark ahvide, tiigrite ja lõvidega. Kummaline oli jalutada nö sildumööda ja näha loomi vabaduses (suht).
Parima mulje jättis siiski Kardemoni linn sealsamas loomaaias. Mäletan lapsepõlvest Anne Paluveri tädi Sofie't. Kaneelisaiade lõht võttis meid vastu juba väravas, armsat valged väikesed majakesed lillade ja roosade akna-ja ukseraamidega. Rahumeelselt lamavad kaamelid. Kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda - lapselik rõõm oli piiritu.
Keskuse kunstimuuseumist on aga meeles video mehest, kes tolmuimejaga lund rookis keset külmunud järve ja klaaskasti asetatud kokkulapitud valged linad. Nii sügav, nii filosoofiline - minu aju seda aga välja ei jaganud, ehk on paar kraadi õigest kohast puudu. Meelde aga jäi.
Nüüd on lõpuks käidud ka Lindesnes'i tuletornis - vihma küll sadas suht horisontaalselt, aga sertifikaat on olemas. Vahva film oli mäesaalis - kuidas inimesed peredega vanasti tuletornisaartel elasid (mulla suveks majast rõdule vedasid ja köögivilju kasvatasid, talveks jälle majja tagasi). Mina nii piiritult vist ei kannataks elada, kuigi samas ju silmapiir ja mõttemaailm on ju otsatu.
Tore jälle teadjamaks saada.










