Natuke kroonikat

Vihma sajab. Eelmisel øøl polnud tøød ja otsustasin votta tænase pæeva vabaks - lihtsalt pesin, koristasin, løsutasin - nø korra reelt maha. Pæris hea tunne vahelduseks - muidu voib oma siblimisega vales suunas jærsku liikuda. Hommikul, kui nii 10 paiku yles ajasin ja korra netti yle koridori end lohistasin, tundsin niiii mahedat kohvi ja koogi lohna - tavaliselt seda meil pole - ja kohe meenus, et allkorrusel avatakse kingituste pood. Votsin jalad selga ja liftiga alla - oooooooooooooooooooo, pood missugune - sihukene armas ninnu-nænnu asjadega. Yhed kyylnajalad, pigem ripplambid volusid mu tæiesti. Need pean ma endale saama !!!!!!
Rohelised, punased, pruunikad - yldse paras sygiskaamose kraam. Ja monusad teistmoodi kyynlad, mida Eestis næinud pole. Koige tipuks pakuti avapeæval kohvi ja martsipanikooki - see eriline (nime kahjuks ei mæleta), mis nii norrapærane : ) ja oioioioi keele viib alla.

Vot selline hommik siis - ja veel øeldakse, et Norras on kallis : ) Elad hotellis, all pakutakse tasuta kooki ja kohvi ja silmailu : ) isegi læbi vihmase tænava ei pidanud minema, vaid otse majast seest. Varsti tuleb kunstinaituse avamine - see on ka kindlasti vahva. Næeb inimesi ja ilusaid maale. Mæletan, kuis kunagi vist Odenses nondaviisi kuntsinæituse avamisele sattusin, kunstnik ise ræækis tøødest ja see oli midagi enamat, kui lihtsalt tuimalt vaatamine, no ja vein ja suupisted voolasid ojadena ja autogrammi sain ka : ) Miskipærast ei satu Tallinnas ma sihukestele avamistele - kunstikud on eriline rahvas - neil on oma ring. Ise ma kunsti ei jaga - ei nimesid, ega fakte - mulle meeldib armastada ja nautida sydame mitte moistusega. Lopmatuseni koike sildistada on nii mottetu ja igav - miks on vaja teada, et on kask ja lepp ja kuusk ja vaher, kui void metsas jalutada ja tunda sellest monu, lohnadest, værvidest, vaadetest, lindudest, loomadest - øeldakse, et næed rohkem, kui tead vaadata - aga kas sa næed siis silmade voi peaga??? VAhest on molemat vaja.

Oioioi (jælle) tæna on veel peale poeavamise ka teistkylge tæhtis pæev - laekus minu esimene palk siin - lepingu jærgi on keelatud seda avalikustada, aga no arvestades sisendit (fyysilist, psyyhilist), siis on sel pæris hea tasuvusmæær : ))) Eestis teenisin væhe, sest ei viitsinud olla majandusinimene ega 9-17.00 arvutiraamatupidaja, seega on numbrid ikka kohe mitmekordsed : ))) Sedaviisi onnestub oma firmagi kunagi luua, kui natuke algkapitali koguda ja praeguses maailmakriisis targasti kaituda : ) Ja eriti uhke olen selle yle, et lasin kanda raha hoiusearvele - las intress tiksub lisaks :: )) No niipalju seda muidugi ei ole, et jætkusuutlikult ainult intressist elada, aga ikkagi - raha peab ju raha tegema (ytleb mu majandushariduslik sisehææl).

Vaikne on - vast vihmast soltub see, et keegi vælja pole viitsinud tulla. Kodud neil siin nii armsad, hea pereringiski monusalt tunda. Valged, seest igasugu nipsasjakesi ja kunstiteoseid tæis, just see mida mæletan esimesest siiareisist 93.a vist - elasime opilastena siis peredes. Inimesed on erinevad - moni kohe armastab minimalismi - mida væhem, seda parem - ja soovitavalt valge, hobedase segu. Ju olen romantik, kes suts lihtsalt raamatupidamist jagab.

Vahest motlen, et kui inimene armastab vælist minimalismi, kas sellepærast,et ta sisemus on væga rikkalik - pole vaja vælist turgutust? Voi on vastupidi, et sisemine kasinus peegeldub ka vælises, loodud ymbruses? Mis te arvate?

Siia loppu lisan alustamata uut postitust, et mu lemmiktegevus on teekyynalde vahetamine kyynlaalustes laudadel, reception'i laual, kohvilaual. See on niiii hea, vast toopærast, et viimane tegevus, mis vaja enne pausi enne hommikusøøki. Andestust mu grammatikavead, kes on filoloogid - eluaeg olen kirjutanud nii kui mote liigub, hoolimata sellest, kas olen vastava væljenduse heaks piisavalt grammatiliselt filigraanne.