Lumised mæed

Oled sa kunagi kondinud nonda, et vaatad ja vaatad ja pisarad voolavad møøda poski, ilust ja hæmmastustusest, elust ja suurusest. Lihtsalt konnid silmad naelutatud neile, koik muu kaob ymbert, kaovad, inimesed, majad, helid, kaob minevik ja kaob tulevik - on vaid see pilt, see vaade, see peegeldus, mille vorkkest tagurpidi vastu votab ja siis jælle kuskil sees oigeks keerab.
Mis tunne on ærgata hommikul pæikesekiirtest, mis peeglist peegeldades su æratavad, tihased røømsaks akna taga lehvitavad ja harjunud kaselt on langenud kollased lehed, mille taga avaneb vaade lumistele tippudele.

Kas on see ainult minuga nii voi ka teistega, ei tea, kuid lumised mæetipud, millel peegeldub hommikupæikese kiirteviirg on midagi nii sonulseletamatult lummavat, et kogu su sisemus avardub ja kiirgab vastu. Lihtsalt konnid møøda mæekulge ja fjordikallast ja vaatad teisel pool asuvaid lumiseid tippe, nende rahu, ja vaikust, tasasust ja pysivust - selle korval kaotab tæhtsuse igasugune igapæevane tyhitæhi, lyhiajalised vormid ja motted, teod,mis kaovad ja asjad, mis hææbivad. Aga need mæed on næinud palju palju, on seal on majesteetlikus yleolevas rahus ja lasevad meil siin all siblida oma olu, vahes ehk muigavadki inimeste nø pideva toimekuse yle. Nemad on - ja lasevad endale valge aurase lumivalge keebi olgadele sadada, kui on aeg ja monulevad pæikese kiirtes kui on see aeg.

Neil ei ole pangalaenu ega muret kytusehindade pærast, nad lihtsalt on. Sellest koigest kumab nii sygavalt læbi E.Tolle'i opetus, mida iga pæevaga hjærjest enam taju, mida usaldad, sest see ongi nii. Koik mis meil on, on praegune hetk ja me ise ei ole see vorm ega motted, ega korgharidus, vaid teadvus koige taga. Mu kallis kevadel surnud vanaema ei olnud see vorm, mis talle selles elus antud oli, ta oli ja on palju enamat, tegelikult koige læhedasem valgustunud inimene, kellest kumas elutarkust ja rahu, kes ei hoolinud materiaalsusest, sest see kaob ja ei rahulda kunagi, ka motted ei rahulda kunagi, sisemine rahu tekib teadmisest, et SA OLED, lihtsald oled , oled osa elust, mitte naine, ega eestlane, ega midagi muut inimese poolt konstrueeritud, oled yks eluga. Næiteks eile lugesin Tolle'i jælle ja imestasin juba mitmendat korda, et mu keha tøøtab olenemata sellest, kas mul on korgharidus, raha voi muudmoodi asjad, teadmises, ma ei aja ise oma vereringet ringi ega hinga vaid see toimub korgema intelligentsi toel - motleks, kui peaks ise teadma koike seda, kuidas end elus hoida ja koike pidevalt nuppudele vajutades juhtima - ioioioio, oleksin surnud kahe sekundiag. seega korgharidus ei tæhenda teatud kontekstis mitte kui midagi. See ei ole mina, ka ei identifitseeri ma end hetkel koristajana, vaid votan seda kui funktsiooni, mida hetkel elus tæita tuleb - ju sel on oma osa. Oi jah, Tolle on væga voimas lugemine ja tunnetus.

Ma motlesin ka umbes vælja, miks mulle meeldib siin olla rohkem, kui kodus eestis. Sest siin ma tunnetan kergust, looduse majesteetlikus tekitab sisemuses mingi vertikaalse sygavuse ja igavikulisuse tunde, kus kaotavad tæhenduse ja oma tosiduse pisiasjad, materiaalsed asjad, motted. Eestis tunnen pidevat sellist kollektiivse teadvuse negatiivset survet, mis nii kohutavalt r¨hub mu enese teadvust, mis pole veel piisavalt isegi vaba. Siin Norras on aga see kollektiivne negatiivne teadvustunnestus kuidagi hoopis væiksem, ei rohu yldse. Kas sellepærast, et ma pole kohalik voi sellepærast, et nad on ikkagi juba 103 aastat iseseisvad olnud - kes tead. Ma saan aru kyll, et iga inimene ei ole nii tundlik ja peab mind hulluks, aga mis teha, kui asjalood nii on. Mæletan mu kolleeg koolist ikka kysis, miks ma pidevalt motlen eksistentsiaalsetle kysimustele - no aga kuidas siis ei motle - kas te ei kysi enese kæest aeg ajalt - mida ma siin maailmas teen, miks on ylde elu universumis olemas, mis on koige selle mote, peab ju olema mote - ei saa ju olla, et tøøtan, teenin raha, søøn, magan, kulutan raha, vaatan natuke telekat, kæin Viru keskuses, kinos, sopradega joomas, vahest kontserdil ja kogu moos. No jah, monele vast sellest piisab, aga minu sisemust otsib enamat, otsib pidevalt vastust sonastamata kysimusele. Ja paljuski tundub, et Tolle' suudab oma tekstides neid antud hetkel ka anda.

Mida ma siin pika heietuse peale tahtsin øelda, on see et loppkokkuvottes ei ole tæhtsust, kas sa oled eestlane voi norralane, elad sa siin voi seal riigis, elav olend oled sa samamoodi nagu koik elus ja eluta. Eestlane olemine on ainult inimese moistusemeele konstruktsioon nagu see, et yks puu on tamm - ega tema seda tea, et ta tamm on ja teda ei koti see ka yldse. Kas me oleme tammest nii væga erinevad? Jah, tapame yksteist ning vaatame huviga ja laseme end lobustada meelelahutusest, kus inimesi tapetakse ....on see siis homo sapiens sapiens??????

Ja siis korraga læhed hommikul toast vælja ja vastaskaldal fjprdi ææres korguvad suured rahulikud mæed oma lumiste mytsidega ....ja koik loksub j'lle oiggesse kohta paika.......
See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus vaade, niiii væga væga væga pisarateni lummav.... iga hetk kui sulgen silmad...