Sauda reis

Imelik, et aeg kuskile kihutab - kuhu tal kiire?
Eelmine postitus oli eelmise nædala neljapæeval - sinna vahele on aga jæænud tundide viisi metsa ja mægesid, und ja tøød, søømist ja tundeid.
Kuigi olin eelmine laup vastu pyhap tøøl, siis ikkagi otsustasin minna koos Lina ja tema tytrega, kes oli kylas, Dirdaliga Saudasse. Ma ei tea mispærast olin alati vaadates parvede soitu teiselepoole fjordi, hommikul ja ¨htul øøsel ja pæeval, igatsenud sinna teisele kaldale, kohe væga kovasti. Oleks tiivad, oleks lennanud. Aga huvitavad on need soovimised ja soovide tæideminemised elus, moned læhevad, teised mitte. Igatahes peale kolme øød ja viimase øø 10h tøød magasin 1,5h ning hommikupæikese særades ootas mind hotelli trepis auto koos heade s¨pradega. Pæike oli yllatus, sest enne seda oli sadanud pæevade viisi vahetpidamata, kuid kahjuks oli me room yyrike. Praami pidime natuke ootama, aga see kulus hæsti leedu kommide manustamiseks. Praam tuli, ei saanud arugi kui juba læks ja mærkamata kohal me olimegi. Ega yle 10 minuti see soit ei kesta- iga poole tunni takka kæivad need mystilised valged laevad siin.
No ja teisel pool oli teismoodi olla, ausalt. Ja kahjuks ka vihmane.

Meie esmane ja peamine kylastueesmærk oli Sandalsfossen sihuke foss, et ollallaa - ega ma nii veekindlalt riides polnud, kui oleks voinud, aga tundisn end kui laps, kilkasin kargasin hyppasin veevahu all (hm - no ja nægemine kadus kus see ja teine - vaja endale ikka læætsed leida). Kappasin møøda kive ylespoole, yleni læbimærg - kui seisad ikka næoga vastu koske ja vahutav veepiskade udu langeb su peale, siis on kuidagi imelikult hea olla - voiks ju arvata, et kodus, arvuti taga on kuivem ja parem, aga see joud, see elu, see tunne, et oled koigega koos ja yks, on midagi,mida ma Eestis ei suuda tunda, ka mitte looduses mitte. Igatahes on see koht vaatamist væært ja eriti autoga soites pimedal veerohkel øøl, kus foss teele sajab ja vastastpoolt midagi næha pole : ) nondaviisi væhemalt meile kirjeldati.

Læbimærgadena istusime autosse, lodisesime ja iga jærgmise mæenuki peal oli vaja teha peatust, Ilm polnud kyll pildistamiseks koige sobivam, aga sygavys, kaugus, tumedus , rahu, værskus, veetlus, kohin , myhin, sygisværvelus, majesteetlikkus ei lasknud møøda soita. Lihtsalt ei saanud. Sauda on hoopis suurem koht, kui ma arvasin, olin kyll raamatust lugenud,et on tøøstuslinn ja puha, aga selleks polnud valmis - palju tasapinnalisem koik, palju rohkem maju, ja imelik oli vaadata horisontaalseid tænavaid ehhh nagu ilmaime, et tænavad on ruutmustris pikuti ja mitte sigrimigri viirusiiru vertikaalselt. Ja majad EI OLNUD ainult valged, oli punaseid, kollasedi, pruune, igesi sinist nægi - tea, kas seal elavad venelased nagu Peterburi eeslinnas :)
Igatahes sulatavad nad seal mingit metalli ja juba sajand tagasi ehitati tøølistele kvartalid, mis nyyd on elanike omanduses. Poodi ja kena rannaæærne promenaad ma ytleks, millest siin Sandis nii væga puudust tunnen, oled kyll vee læhedal, aga møøda veepiiri jalutada nagu næiteks Palangas, ei saa teps mitte ja merre loojuvat pæikest pole siin samuti - polegi loojuvat pæikest, on vaid kaduv pæike kuskile mægede taha, ja mitte tousev, vaid ilmuv pæike, mægede tagant.

Sadas vihma, soitsime natuke ringi, kuningate tænavaid møøda, leedukad pildistasid oravaid (ekorn). Dirdal pakkus vælja, et vahelduseks meie restorani fellesmiddagile læheks pizzat søøma. Ha, selgus et tegu on tyrklaste æriga, kes mamma rosa't ajavad. Otsustada oli kerge,sest onneks on menuus olemas selline asi nagu selvkombinert (voi umbes nii) ja votsime yhe suure (no oli ikka pirakas keset lauda), pool sellest oliivide ja paprigaga teine singi ja peekoniga vist (mina ei ole veel arenenud oliivide tasemele, kuidi hallitanud juustuga saan juba hakkama). Kuidagi hæsti hea oli olla ja vahelduseks ææææææææææærmiselt monus olla teenindatav, kus keegi teine teeb, toob, viib, pyhib, paneb, votab. VÆGA HEA TUNNE ; ) Just seepærast hea, et ma olen olnud ka teisel pool lauda ja tean. Nalja sai palju, sest kogu vestlus kæis segapudru inglise, vene, norra ja leedu keeles, kes mida iganes oskas : ) Lina tytar Agnes oskas inglise keelt ja natuke saksat, Lina ainult venet, mina norski, inglist ja venet ja Dirdal norski, inglist ja tyski. OIOIOI, kui oluline on see, et sa keeli oskad, yhest on alati væhe, VÆHE ytlen ma. Pizza oli suur ja kuidagi ei tahtnud otsa saada, aga mind ei ole opetatud toitu æra viskama nagu siin enamuses kombeks, mispeale Dirdal ytles, et nende kodud ræægiti, et koik tuleb æra syya, sest Aafrikas lapsed nælgivad - no siis me jagasime, kes sai Uganda, kes TAnzaania, kes Keenia, kes Nigeeria, moned riismed lugesime saarteks, Madagaskar næiteks (hm huvitav kus seal k ja kus g on?) ja lopuks ehmusime,et ækki tyrklasest omanikud loodavad, et kliendid koike ei søø ja saavad ylejæægi pereliikmetele viia ja meie sumasime koik kohtu......kunagi ei tea, mis see oige tegu on.

Aga enne pizzat kæisime yhte vaimu otsimas, aga ei leidnud. Sauda Fjordhotell, mida meie tøøandjad kunagi rentisid oli ehitis aastast 1914, monusa vaatega, kuid kahjuks ilma hingeta ja ysna unarusse jæetud. Aga sisemuse oli ilus salong, ja mitte yhetgi hinge. Selles hotellis olevat yks mees endale vist kuuli pæhe lasknud, sest keegi ettekandja polevat teda tahtnud ja nyyd kummitab ta toas 305, vist nii - ma kyll palusin Dirdali, et ta kysiks adminni kæest, et too meile næitaks kummitust, aga ei tulnud vælja. No voibola oli ka liiga pæevane aeg. Imelik on see, et siin pidavat roosid joulude aegu veel oitsema, nii soe on ikka see hoovus. Moleda, kui tugev peab see masinaværk ikkagi olema....ikka midagi inimmoistusele hoomamatut.

Peale pizzat kaisime suts mæeveerul autoga, vaatasime alla jasuusanolvu, nautisime termosest vanoljekastmega kohvi ja tundsime hæsti. Kuidagi ruttu saigi pæev otsa, aglas tagasisoit ja mina jælle - palun petatust, palun peatust - oi, aga me juba tulles siin peatusime - aga..no jah, mis minuga ikka peale hakata, hull nagu ma olen. Oma kurvastuseks leidsin ka sealsetest teeæærtest prahti ja sodi, mida oli kaldast alla visatud _ MIS INIMESED SEDA KYLL TEEVAD - kohe kaldus mote eesti turistidele, neile samadele idiootidele, kes meie metsaaluseid reostavad ja kellele tahaks kohe ausalt kuuli saata, kohe pæris tosiselt.

Tagasi Ropeidi sadamasse joudsime liiga vara. Seal on sihuke vægev sadamahoone moodi ehitis, mis otsapidi mæes ja teiselt poolt klaas ja kajab væga hæsti, paras laulmise koht ja isegi tualett on sees ja soe kah, juhuks kui væljas on torm.

Praam soitis ruttu, ronissin siiski autost vælja ja trepist yles, et suts ka næeks, pimedues ees seda valgustadu kodukyla voi igem oleks øelda alevik. Imearmas tuledes mæekylg, midagi, mida eestis ei kohta oi, ja tunnelid unustasin, neid armastan ma ka kohe væaga væga, need on eriti romantilised kohad : )))

Vot sedapsi loppes pæev pærast 10 tunnist øøtøød. Ega uneke ei tahtnudki tulla, nii palju oli tundmusi. Ja ometi kord sain siit ummikust vælja teisele poole vett - " ma hyyan sa hyyad, seal teiselpool vett...ja kuidas need sonad edasi læksidki)