Pauusist

Vabandan pausi pærast ja nende ees, kes iga pæev uusi luuletusi ootavad : )
Olin sin vahepeal 4 øød jærjest tøøl ja pidasin ennast " a machine fuelled by coffee" ainult, kuid selgus, et keha veel kuidagi saab asjaga koos adrenaliini /voi teab mille) tulva tottu hakkama, aga pea lakkab tøøtamast. Minuga on yldse nii, et væsinuna voin koristada, aga uusi ideid naljalt ega suur tæhelepanu nüdvat asja teha ei suuda. Yleeelmine øø tegin juba nii palju vigu, kuigi tean ju ometi, kuidas asjad kæivad - loodan væga, et seda jama palgast maha ei voeta. Igatahes shokk oli selline, et kaks pæeva olen oimetu olnud ja maganud 13 tundi molemil pæevil. Nyyd hakkab inimese tunne tagasi tulema- enne arvasin rumala peaga, et siin Norras puhast energia tuleb otse fjordist voi uduna mægedest mu peale ja kahest tunnist magamisest pæevas jagub piisavalt - pæeval ju vaja igal pool ringi tolgendada (mægedes ja raamatukogus ja yritustel jne). Mats oli nii tugev, et ei suutnud isegi minna international cafe'legi, mida ju juba 3 nædalat oodanud olin : (
Nu mis siis ikka, jærgmine ja minu jaoks viimane on 20.11 - ootame aga veel.

Seeeest homme kell 12 (tegelikult juba 6 tunni pærast) on kunstinaituse avamine ja sinna pean kohe minema - ei ole ju elu, kui pæeval magad ja øøsel pyhid p¨randat, sedaviisi kængun kui kala kuival. Tegelikult kardinavahelt nægin tæna pæikest - ja hommikusi roosauduseid mægesid tøølt koju minnes. Mæed on nii sametised, paistab justkui karu selg (pruunikas-kollakas), kes fjordis peadpidi parasjagu lohet pyyab - kogu tee ootasin, millal ta roomsalt yles kargab - kala kappade vahel siplemas - aga ei, minust ta kolmapæeval sinna peadpidi fjordi jæigi. Tolsamal pæeval votsin kætte ja jalutasin teistpidi mæge, minnes vahelduseks vasakule majade vahele. Kui meil myyakse krundid nondaviisi, et on ruudukujuline pollulapp ja siis ilusti seal reas yhesugused karbid (sea kui sood pole), vaadet ei mingit, - siis siin------oioioioi, terve tee olid mul pisarad silmis. Jalutad møøda asfaltteed siiruviirulist mække, mæeveerul on majad - erikorgusel, eri kujuga, kuid yhtlaselt valged - imelised aiad, poosaste, taimede, rooside ja kujunditega, pole laga ega yleliigselt - puhas silmailu ( nø positive externality). Enamusel on vaade fjordile yle teise maja katuse - taamal kumavad mæed, kollakas, pruunikas, punasekirjus selsamasel aastaajal. Kauguses totsustab valge praab, kes meenutab, et ei ole yksi ja mahajøæetud see væike kohake, vaid on elu ja seos yle vee. Moelda, et sedaviisi elavadki moned oma kodus, sellise vaatega iga jumala pæev - jalutad edasi yle mæekylje - kaugemal teise fjordi lopus paistavad lumiste mytsidega tipud, ymbritsetud valgete pilveaura helmestega. Hingad sisse ja saad peaaegu myrgituse avastades, et polegi tossu, pole myra, pole kedagi, kes sind alla ajaks, pole vst yhtegi valgusfoorigi siin. Onneks saame siinseid hotelli jalgrattaid tasuta kasutada - rumal - oleks ma selle peale enne tulnud kysida - peaaegu oleks 500nok ostnud - loll! Aga kavatsen kindlasti kasutada voimalust - påhap on vaba......
No jah, sest mæekuljejalutusest, ei julgenud piiluda majadesse, kuid koik tundus nii ag vaga kodune ja monus, praegugi tuleb pisar silma, kui meenutad. Jalutades motlesin oudusega, et juba kahe kuu pærast pean tagasi koju minema, korrusmajasse neljandale korrusele, kuulma iga jumala pæev purjus venelaste lærmi maja taga, naabri venekeelseid valjuhæælseid lorilaule, koik on must ja kole, inimesed toovad oma prahti ukse korvale, kuigi teavad, et kaks korda kuus on mææratud suurekabariidiliste asjade æravedu - isegi prugikotti ei viitsita prugikasti panna - læhed hommikul koeraga jooksma ja ilus vaade kohe : (
Issand pææsta mind sellest, viisil yhel voi teisel. Siin on niiiiii hea olla, nii kodus, nii ilus, nii puhas, nii onnelik. Ma ei taha siit lahkuda - oh, kallis isa, anna joudu, et suudaksin seda siiski taluda, kui see sinu tahe on.