Øøluulet kell 5.05

kaart
kæes tagurpidi
rada ikka oigesti
mina vahest møøda metsa
konnin lausa valesti

spordihallist paremale
vasakule oleks vale
møøda poldu metsa poole
kuni jouad margini
kuldse, sinise ja punaseni
uks on luhem teine pikk
kolmas lausa jubedik

votsin esimese katte,
libe oli
kuused, sammal, kivi
kivi jærel reas
ulesmæge minema vaid peab

leidsin telgi - koputasin,
sees ei olnud kedagi,
edasi sealt poorasin
siis tasapisi vasakule

mets on mets
vaid mage ootan

silt blåtur rundt
kas minna vasakule voi paremale?
kes utleks,
lopuks vahet pole
ring ju ukstaskoik
vapral sammul lirtsuval
liigun møøda vaikset metsa
kollane ja punane
vaheldumas veitsa

jarsku mida silm mul naeb
kas on toesti lopuks maed?
oh ja ah on uheskoos
minuga matkamas taies hoos
kaugus, sugavus, sinisus,
korgus ja taiuse igatsus
vaatad ja motled
kas toesti - on see maapeal
ja ilmsi
tumesinise vahelduv vool
paikese peegeldus vees
fjordide mahedam pool
kajab mus eneses
kaljukits ju magedes

oleks aega enam olnud
oleks kohvi, termos olnud
oleks sober korval olnud
oleks lausa armunud
moni koht on ilusam kui teine
moni on nii vaga vaga ilus
jaa see tundus monus
nondaviisi natukene vilus

ja see veel rada rahulik
punane veel enam taielik
eks mul aega leida sinna
matkamagi minna
maeveergu
jalgu alla kolgutama
aju sopast loputama

Allatulek rasis
toss see pole paris
oige matkajalats

Kukun kogemata ette
vaatama, mis silma pete
maed ja maed ja maed
vormimas kirjeldamatut
- meenuvad mu enda read
kauguste kaja mind igatseb taga
soovin ja proovin sind leida,
miski veel mind ootab sel teel
mis ei øelda ma oska.

Vot kallis rahvas - seda vaadet ma siin sonadega kirjeldada ei oska, keel on uldse uks puudulik vahend- keegi raakis kunagi, et aju keelekeskus ja malukeskus on erinevad - malu ei olegi voimalik keelde umber panna - eks sama ole emotsiooniga - need mustad kribalad, mis eestlaste jaoks midagi sellises kummalises jarjestuses tahendavad, ei anna edasi tunnet - voi pole mul annet?