7.oktoobri øø vastu 8.

Kell on4.33
Nii vara polegi veel eales valmis saanud - varsti hommikusøøki tegema, kuid enne luban tillukese momendi hingamiseks. ØØsel on vaikne, rahulik, teed oma asjad æra ja kogu lugu. Pæeval kolasin metsas ja mægedes - Mo Laksegardi juurest algab monus matkarada soo æært pidi, kerge astumine seekord, kuigvi teine. Lastele oli tehtud vahva orienteerumine kusimustega igasugu valdkonnast, tee loppes laagriplatsil, kus vægevad telgid (pigem jurtamoodi) pysti. Kujutn ette, kui vahva ajaviit see olla voib. Maletan hasti, kuidas omal ajal sai loodussoprade ringi suvelaagrites igasugu nalja- kull oiseid paadisoite Karjala jarvedel, kull Conan Barbarit vohivooraste juures vaatamas kaidud, linde ja lillu opitud ja hiireloksudest hiiri liigiti tuvastatud. Eks sealt see telgielu ja looduses kodusolemine kulge jai - ikkagi 10 - 14.a vanuselt tehtud asjad.

Edasi kompides joudsin armsa soojærveni - ronisin væiksesse paadikuuri, istusin paadipervele ja vaatasin, kuidas sugisesed varvid pæikese hæbelikest kiirtevihust vastu peegeldavad. Kord langes leht veele, moodustades orna væreluse, siis paistis kolmnurksest siilust, et keegi on vee all. Ja jælle ei saanud ma møøda mottest - kuidas on see koik voimalik - olen kohas, mida nii igatsesin, teen praktiliselt mida tahan, elan fjordiæærses hotellis toas, mille hind on 900nok tasuta, siiasoiduks ei kulutanud yhtegi krooni ja lodetavasti tagasisoiduks ka mitte, ja koigetipuks makstakse veel peale ka selle eest, et ma onnelik olen : ) Elu on nii imelik!

Voi peaks arvama, et majandusteadusliku magistrikraadiga tuleks midagi targemat teha? Voi just tænu sellele pikage korghariduse omandamise perioodile oskan hinnata iga sekundit siin? Olen ma targem væærtustamaks ka lihtsaid asju? Loen praegu (oigemini juba suvest) Eckhart Tolle teoseid ja motteid, kus ta væidab, et koige tæhtsam on Praegu - ja sina ise - koik muu on ego ja kontrueeritud aeg. Kui sa motled tulevikust - teed seda praegu, kui minevikust - teed ka praegu - ainult praegust hetke væærtustades, aga omandad juurdepææsu olemise energia juurde. Kas mul on siin sellepærast hea olla, et elan igat hetke tæie rinnaga - iga pæev erineb teisest, koik on uus, ei tule meelde ei tulevik ega minevik - vaid seesamane hetk siin ja praegu arvuti taga Norra pinnal on oluline. Loomulik, et reisides on kergem hetkes olla - aga kui saaks selgeks ka hetkesolemise ja sygava rahu tavapæeva rutiinis?

Jalutasin edasi møøda mugavat traktoriteed, kivine, kuid kuiv. Mæe otsas oli voimas vaade - lausa pinkki pandud mærkamiseks. Ja oli mida mærgata - kas voimsaid vaateid, ilu ja mægesid on kergem mærgata kui igapæevast? Miks køidab inimest ilu ja majesteetlikkus, miks ei voiks sama tunne tekkida ka keset korbe tyhja vælja - ma pole muidug korbes olnud, ei tea øelda.
Miks on nii, et ilu teeb inimese paremaks (ma arvan) - teeb elu sugavamaks, nauditavamaks. Ilu ju vaataja silmades - jarelikult on see koik iseenese sees- ja minu ilu ei tæhenda teisele voibolla midagi, ja ega ei peagi tæhendama. Moni siin ræækinud, et mis seal Norras - pole kultuuri ega vaatamist ega midagi - ja mulle on siin koik. Iga sekund imestan, kas on see tosi. Kui søøn hommiku putru - tean, et teen seda Norras, kui vaatan telekat - tean, et teen seda Norras, kui jalutan tøøle - tean, et teen seda Norras.

Hullumeelne, segane, moistusevastane???? Aga kui oled onnelik, kas sellest ei piisa?