øø vastu teisipaeva

Kell on 4.45. Tøø on enam vahem tehtud. Hommikusoogi ettevalmistamiseni on veel aega. Kasutan kontori arvutit mone minuti. Kui teha pole enam, on nadi øøsel åksi passida. Koik nimekirjas olevad tegevused on justkui tehtud, kindlasi midagi ununeb/s. Ausaltøeldes kartsin, et øøtøø on hullem. Siiski olen iseenda peremees, teen kuidas jüan ja kogu pæev on vaba olla muuseumis, raamatukogus, fjorde imetlemas. Kardan aga et væsinud peaga see kirjutamine siin suurt vælja ei tule.

Kella tasane tiksumine
serveri surisev hææl
oma sudame tuksed
værisevad kæed
aga hommikul on pæikesest kutsed
ja udused korged mæed
igal oma minemine
oma silm mis næeb

toolid ja lauad ja vaikus
magavad kuunladki und
jæækuubiku kolisev ehmatus
mærkimas møødunud tund

mis und kull næevad need inimesed
mida toomas on siia neid sund
mida ootavad homselt need kes
praegu magavad ondsat und
isegi harakad.

paadid ja jahid ja katamaraanid
ikka ja jælle see valge laev
valged majad ja valged inimesed
siin hallide mægede ja sågavsinise vee kaldal.
Mis hoiab neid siin selles mustvalges ilmas
ka vest ja puksid on pluusiga
nondasamuti mustvalget moodi
miks on poed lahti 10 - neljani
ja laupaeval kaks tundi
ja puhapaeval ei saa uldse poodi.